Hooaja teine kontsert oli korraldada hoopis teistsuguse tundega kui avaõhtu. Ühelt poolt oli esimese kontserdi järel vajalik rütm juba käes, kuid teisalt jagus närveerimist rohkemgi. Terve nädala jälgisin ilmaprognoose peaaegu iga paari tunni tagant ning alles viimastel päevadel hakkas tunduma, et ilm võib meid siiski hoida. Õnneks saimegi nautida kaunist, päikeselist ja mõnusalt värsket suveõhtut.

Ilm polnud aga ainus mure. Samale nädalavahetusele sattus tavapärasest rohkem suuri ja tasuta kultuurisündmusi ning see andis tunda ka meie publikunumbrites. Kontserdikorraldus tähendabki pidevat tasakaalu lootuse, ootuste ja ettearvamatute olukordade vahel – kunagi ei tea lõpuni ette, milliseks õhtu kujuneb.

Seekord kujunes see aga igati kordaläinuks. Kohale tulnud publik oli rõõmsameelne, artistid nautisid laval olemist ning hea tuju kandus üle tervele õhtule. Ka kohviku šašlõkk söödi viimseni ära – seegi on omamoodi märk, et õhtu õnnestus.

Minu jaoks oli see esimene kord kuulda nii Synne Valtri Bändi kui ka HUNTI live’is. Kõige suurema üllatuse valmistas HUNT oma vahetu, positiivse ja humoorika lavalolekuga. Enne kontserti jõudis ta kohale üsna napilt ning korraldajana tekitas see minus hetkeks väikese ärevuse. Õnneks oli kõik muretsemine asjata – lavale astudes oli ta hetkega omas elemendis. Eriti jäi meelde tema humoorikas üleskutse: „Tõstke käed üles… kellele ei meeldi HUNT!“ Sellised vahetud hetked loovadki artisti ja publiku vahel erilise sideme.

Õhtu lõpetas traditsiooniliselt meie suur lõke, mis valgustas Kalju-lava veel kaua pärast viimast lugu. Just sellised õhtud tuletavad meelde, miks me seda kõike teeme. Nüüd vaatame juba põnevusega järgmise kontserdi poole, kui Kalju-lavale astub Dagö.

Fotod: Kerli Roosvald