Ere ja helge oli tänane hommikutund! Ärkasin teadmisega, et õhtul on Kalju lavale Eplik. Kasar. Pehk kontserdile minek. Ootusärevus ei olnud sugugi seotud ainult kontserdiga. Kevadel mõtlesin, et suvi tuleb endale ekstra huvitavaks teha erinevate väljakutsetega ja kui Kalju-lava kuulutas välja koostöö konkursi kogemusloo kirjutamiseks, paistis see mu väljakutse võrrandisse päris hästi sobivat.
Nii et lähme teele elu esimese kogemuslooga!

Ja teate miks valisin just selle kontserdi ja selles kohas? Eelmine aasta käisime neid kolme tüüpi kuulamas Kalju-laval koos töökaaslastega. Tookord plaksutas rahvas neid kontserdi lõppedes õige mitu korda lavale tagasi ja ühel hetkel hakkas Eplik lava peal a capella laulma tuttava meloodiaga, aga viimseni sõgedate sõnadega laulu. See oli Queen’i Bohemian Rhapsody. Sellest elamusest sündis meie pere road tripi traditsioon – maantee kilomeetrite kündmine sujub kiiremini kui inglise keelseid laule jooksu pealt eesti keelseks tõlkida ja kaasa laulda 😉
Aga nüüd siis asja juurde. Seekord vedasin kontserdile 17-aastase tütre ja abikaasa ka kaasa. Just selle traditsiooni sünnile kaasa aitamise pärast. Tütar polnud varem Kalju-laval käinud ja samuti polnud nö laivis neid artiste kohanud.

Kalju-lava puhul on mõnus, et ta on lähedal ja sealsed kontserdid loovad tunde, et „saad midagi veel“. Värskes õhus mustikametsa vahel muusikat kuulata paitab igal juhul kõiki meeli. Ma ei tea kuidas seda sulle nüüd öelda .. kas me nägime metsade vahel soorebaseid? Ei! Aga kuulsime, et nad peaks ringi minema 😉

Oled seal kontserdi ootuses, kui tahad nosid head- paremat, vahid ringi (ja seal on igast asju uudistada iidsetest käsitööriistadest neljarattaliste uunikumideni), pered asjatavad oma väikeste lastega, lapsed toimetavad mänguplatsil, kõik on sõbralikud ja mõnus fiiling hõljub nakkavalt ringi … Mõnus noh!  

Pehk laulis kuidas ta eile käis linna vahel ja ostis 6 jäätist, millest 2 ära sõi. Aga meie ostsime hoopis Kalju-lava Pavlovat. Tegelikult oli valikus rohkemgi kooke, aga küsisin leti taga toimetavalt krapsakalt noormehelt, milline see kõige parem ja popim on. Ja tema soovitus oli tipp-topp, sest kook maitses väga hea!

Pavlovat ostes jäi õnneloosi silt silma. Mõtlesin mitu korda, et peaks ka ostma, aga leti juures kohtusime eneselegi üllatuseks sõpradega. Seega õnneloosi ostmise asemel toimus hoopis esimese vaatuse muljete jagamine. Eks järgmine kord saab oma õnne uuesti proovida, sest loosipileti hinnaga kontserdi pileteid saada on ikka päris hea saak.

Kontserdi teise poole vaieldamatu hitt oli Epliku laulupeo repertuaari kandideeriv lugu „Vabas õhus“, mis pani rahva südamest naerma. Kindlasti aitas sellele omal moel kaasa üks väike nunnu kontserdikülastaja, kes sattus kõige õigemal hetkel lava ees puusi nõksutama. Situatsioonikoomika missugune! Hoiame Eplikule pöialt, et ta siis ikka saab ükskord omale Lauluväljakul tammepärja kaela. Või noh, siin idee Kalju-lavale, ega siis Padise tammepärg kehvem ole 😉

Kui nüüd elamusele tagasi vaadata, siis  võib vabalt küsida … kuhu kadus aeg? Keine Ahnung (pole aimugi). Siia võiks hästi sobida Kasari tsitaat lavalt – issand milline õhtu!

Kontserdi lõpus sel korral eestikeelset Queeni Rhapsodyt ei tulnud, aga sellest polnud ka hullu, sest tegelikult oli juba iga laulu ette-taha-vahele pikitud nii peent huumorit, et kõhu- ja näolihased olid oma osa saanud. Koduteel sai autos 17-aastasega arutatud, mis ta siis arvas ja kuidas kontsert meeldis. Eks meil kõigil olid laiali kõik mõtted ja tunded, aga üks kindel soovitus tekkis küll.   Vähemalt üks kord (parem kui kaks-kolm) suve jooksul võta kaasa oma kaks sõpra, näiteks  Haarald ja Matilda (kui sellenimelisi pole, ei ole hullu, võta need kes on) ja mine Kalju-lavale 😊

PS! Mitu vihjet esinejate repertuaarist leidsid? 😉

Autor: Virge Millert