Nii..teist korda elus Kalju laval. Aeg oli huvitavalt valitud, kuna ümberringi käis igal pool korralik jaanimöll. Vahetus läheduses oli nii tasulisi üritusi kui ka selliseid, kus piletikassas rahakoti raudasid kääksutama ei pidanud. Sellele vaatamata oli Padise mändide alla kogunenud üksjagu rahvast. Oli suuri ja väikeseid. Kohalikke ja ka kaugema kandi inimesi. Isegi mänguala nägi välja kui lasteaia õu, kus väikeseid tegelasi rohkem kui Pipi näol tedretähne. Mulle isiklikult väga meeldis see inimeste hulk. Kusagile ei tekkinud mingeid meeletuid järjekordi ega pidanud kellegagi WC kasutusõiguse üle maadlema. Outfitid olid ägedad. Mõni oli ikka väga korralikult vaeva näinud. Oli nii „Onu Heinosid“ kui ka Sweet Sensationi stiilis näkke. Öeldakse, et vana tuleb tagasi – loodan siiski, et need kirjud dressid jäävad ajaloo raamatukaante vahele. 

Tulles nüüd aga õhtunaela ehk esineja juurde. Kui keegi ütleb sõna „Regatt“, siis tahes tahtmata meenub mulle esimese asjana briketti meenutav jäätis. Ja ma isegi ei söö jäätist. Samanimeline bänd koidab mul alles vast kolmanda – neljanda variandina. Ju need alt laienevad püksid ja värvispektrist valitud heledapõhjalised toonid ei ole minu teema. Neid natukene edevaid esinejaid laval vaadates meenus mul kunstniku David Hockney ütlus: „Kõrgtehnoloogia probleem on selles, et sa kasutad lõpuks ikkagi kääre“. Olgu kuis tahes, aga see punt on vanakooli käärid. Ja nad lõikasid korralikult. Esimesed akordid kõlanud ja tantsuplats oli rahvast täis nagu Hiina bussipeatus esmaspäeva hommikul. Ennastunustavalt lõi tantsu seal nii noor kui vana. Kus nüüd see kinnine ja tusane eestlane on.. Tantsulava lauad said too õhtu ikka korralikult testitud ja suure tõenäosusega ka õhemaks tallatud.

Siinkohal ka muidugi üks tähelepanek Kalju lava tragile meeskonnale. Nimelt oli lastel mänguväljakule ja sealt tagasi tulemisega raskusi, kuna ületama pidi kas lava või siis nõlva ülemise ääre. Viimases kohas aga polnud kah väga ruumi, kuna sinna olid koondunud vähe häbelikumad puusanõksutajad. Lihtsalt infoks.

Traditsiooniks saanud kaks pausi, kus esimese ajal oli lõkke süütamine ning teine kulmineerus loosiga, andsid hea võimaluse puhkuseks selle korraliku möllu vahele. Mina küll tantsupeost osa ei võtnud, aga mul piisas selle kõige nägemisest, et laup pärlendama saada. Bänd oli ka ise nii aktiivne, et juttu oli vähe ja laule tuli kui hitivabrikust. Samas publikut tähelepanuta ei jäetud ja vahele visati ikka mõni nali, mis nii mõnegi punastama pani.

Sokid higised, kingad ribadeks, keeled vestil ja seljad märjad võiks kirjeldada neid naerusuiseid külastajaid, kes õhtuhämaruse saabudes oma liikurite juurde sammud seadsid.

Kokkuvõttes pidu õnnestus täielikult ja mina olen küll Kalju lavale tagasi minemas. Selles pole küsimustki.

Ilusat suve ja kohtume juba järgmisel üritusel!

autor: Kristin Soopa ja pere