Kui tihti te mõtlete, milleks kuhugi lähete? Kas nõustute kaasa minema, sest nii on kodurahu või sõpruse huvides õigeim, lööte kampa, sest ei taha „ei“ öelda või on põhjus hoopis näiteks selles, et olete miskit väga oodanud ning see on lõpuks käes? Olete kunagi mõelnud, miks te kedagi kaasa kutsute? Kas siirast soovist koos toredasti aega veeta ja olemist nautida, viisakusest või mingil kolmandal põhjusel? Miks ma sellel teemal alustan, on see, et minult küsis SHANONi kontserdil ootamatult üks laps: „Milleks Sina tulid?“ Aus. Milleks ma siis olin tulnud?
SHANON kontserdile olin tulnud väga paljude ootuste ja lootustega – sooviga tantsida, lõbutseda, naerda ja muidugi kuulata ilusal suveõhtul head muusikat. Tulla välja rutiinist ja saada tõeliselt äge elamus – võtta aega iseendale. Ootasin seda õhtut juba päevi varem. Õhtu kujunes küll veidi teistsuguseks, kui olin oma peas ette kujutanud, aga tegemist oli pigem õppetunniga, mitte nii palju planeerida. Kokkuvõttes sain kõike seda, mida olin õhtust oodanud, vaid veidi teises „kastmes“.
Peab ütlema, et see energia, mis lavalt publikuni sel õhtul kiirgas oli miskit võimast. Ma ei tea, kas asi on minus, olles sellisel juhul üsna tüüpiline eestlane, stiilis „algul ei saa vedama, pärast pidama“, aga kui esimesel poolajal heast muusikast hoolimata, olin enamik ajast korralikult „oma kohal“ istumas, siis teisel poolajal ei saanud ma enam tantsuplatsilt minema. Pole mitu aastat ühelgi peol ega üritusel nii palju hüpanud (v.a tantsutrennides) ja kaasa elanud, kui SHANONi lugude ajal. Ühtpidi kindlasti lood ise olid nii kaasahaaravad, et kui Sul tantsupisik sees elamas, siis ta ka nende lugude ajal välja kargas. Teistpidi kindlasti töötas rahva „kaasa minemine“ ja peo(koha) atmosfäär – tantsuplats oli rõõmsaid, energiat täis inimesi tulvil. Üldse oli kontserdiks kohale tulnud väga-väga palju inimesi. Sisuliselt esines SHANON täismajale.
Ja tantsimine on tõesti vabastav. Ükskõik, kui hea või „normaalse“ tujuga tantsuplatsile suunduda, üsna kindlasti te naasete sealt märksa õnnelikumana. Soovitan kõigile, kes suvel mõnda Kalju-lava kontserti külastavad, mitte jääda vaid kuulaja-vaataja rolli, vaid anda enda sees pesitsevale tantsupisikule võimalus. Mehed, kutsuge oma kaaslased tantsima! Naised, kui mehed tantsima ei tule, siis 21. sajandil ei ole see mingi takistus – nagu selle aasta üks hittlugu ütleb: „I can take myself dancing and I can hold my own hand!“
Kui ma just ei tantsinud, siis mida ma veel tegin? Ostsin õnneloose! Tundub, et see saab mul traditsiooniks Kalju-lava külastamisel. Kui viimati viibisin Kalju-laval mõned nädalad varem Regati kontserdil, ostes traditsioonilise Kalju-lava 1 eurose loosi, ja ei võitnud, lubasin endale, et järgmisel korral kõiki mune ühte korvi ei pane. Olin ju ise oma silmaga näinud, kuidas ühel õnnelikul naeratas 5-st piletist õnn kolmel korral. Otsustasin, et sel korral panen panuse kolmele piletile, aga paraku ka see ei aidanud. Mis seal ikka… „tõmbad loosi, kui veab, siis hea, kui ei vea, siis ei vea.“ Eks nii ongi. Alati ei vea ja alati plaanid ei lähe nii nagu oled mõelnud – elu oma võlude ja üllatustega.
Minu järgmine plaan on külastada augustikuus Kalju-laval Puuluup ja siis juba 2 Quick Starti kontserti, viimase piletid ostsin muide juba aasta alguses. Jah, nii varakult ostes, võidab rahas märgatavalt. Seega, ilmselt planeerimine ja ette mõtlemine ei olegi alati siiski kõige halvem… Nende kahele kontserdile eelneb aga palju erinevaid ägedaid kontserte juulikuus, seega tutvuge võimalustega, sobitage oma graafikuga ja tulge kodudest välja. Imelist alanud juulikuud kõigile Kalju- lava praegustele ja tulevastele fännidele! Ehk kohtume järgmine kord Kalju-lava tantsuplatsil!
autor: Kati Siilbek
