Tol päeval ärkasin vara. Ei olnud külm ja lumi polnud maas. Oli 10.august, kuid soovisin, et oleks 12.juuli, suvine pärastlõuna, et saaks rannas veeta mõnusa hipisuve päeva ja veidi unistada. Jõin paar capuccinot ära ja teadsin, et ootajal teistest pikem on päev.
Tegin aega parajaks ja oleks soovinud juua mojitot.
Sättisin siis valged lilled juustesse, sest saatuse tahtel siniseid ei olnud. Helistasin kaasale ja laususin: “Halloo kosmos, kus oled? Kas saabud öösel kell 3.33?”
Okei. Pakkisin oma kolm musketäri autosse ja hüüdsime rõõmsalt: “Lähme sõidameee!!!”
Sõit oli sujuv nagu lendaval vaibal, kuid oh seda häda. Keegi oli teinud vihmatantsu.
Kohale saabudes avastasime esmakordselt, et ka loomad saavad heast muusikast osa ja saavad tantsida(nagu loomad). Taevas selgines ja saabus päike ja Kalju-lava tüdrukud. Üks vuntsidega mees küsis, et räägi mis sa teed? Ma vastu, et veedan kvaliteet aega. Kristina hüüdis lavalt, et täna õhtul Smilers. Kontsert sai alguse ja õnneks ei tulnud välku selgest taevast.
Sellel ööl ma tantsisin nagu taevas. Mõistus oli peaaegu kadunud. Tunne oli hea ja tuju oli mega….
Lõpuks hüüdsime kõik koos “KORRATA”
Ja taaskord jäi tükike minust Kalju-lavale.

autor: Kristin Soopa