Sügist ja talvist kaamost aitavad väga hästi üle elada suviste elamuste mälestused ja sinna kuuluvad kahtlemata toredad vabaõhu kontserdid. Puuluup Kalju-laval sobis suurepäraselt valikusse.
Eelmine aasta saime Puuluubi loominguga tuttavaks Rummu karjääris toimunud kontserdil ja meile väga meeldis. Lausa nii, et kui juhtumisi nägin sotsiaalmeedias kuidas nad USAs tuuritavad ja esinevad ka Minneapolises, soovitasin oma seal kandis elavatele 80+ vanuses sugulastele minna Eesti populaarset folkbändi kuulama. Rõõm oli suur kui sain kohe peale kontserti neilt kirja tänusõnadega soovituse eest, kontsert oli väga meeldinud ja takka pihta saadeti veel fännipilt Eesti staaridega ka 😊
Aga lähme nüüd siis augustikuu teise teisipäeva. Eelmisel päeval oli kirgi kütnud üleriigiline Augustitorm ja veel samal teisipäeva hommikul taevast vaadates tundus, et õhtune kontsert võib küll laulupeolikult (loe: lausvihmaselt) meeldejäävaks kujuneda. Padise poole sõites kasvas veendumus, et kuiva jalaga ei lahku sealt keegi. Aga vat ei tea mis diil Kalju-laval ilmataadiga on, sest põhimõtteliselt läks kontserdi alguseks taevas selgeks ja ei tulnud sealt tilkagi mingit jama alla.
Kontserdile läksime suurema seltskonnaga. Nimelt on meil tööjuures kujunenud väikestviisi traditsioon – töösuve jooksul vähemalt kord Kalju-lavale kontserdile ja see oli nüüd juba kolmas kord (aitäh Piret!).
Auto sai pargitud maantee äärde. Jalutuskäik läbi mustikametsa maandas ideaalselt tööpäeva teemasid. Piletid kontrollitud, suundusin kohe õnne-loosi ostma, et see meelest ei läheks. Töökaaslased olid juba kohal ja leidnud väga head kohad istumiseks. Rahvast oli nagu murdu!
Kontserdi alguses tuli lavale Kalju-lava esindaja Kristina, kes nagu lennusaatja juhatas sisse, mis meil siin täna saama hakkab. Väga abiks kõigile, kes pole enne Kalju-lavale sattunud ja südant soojendav hoitud tunne neile, kes on mitmendat korda siin.
Puuluubi mehed Ramo Teder ja Marko Veisson ütlesid kohe alguses ära, et nüüd algab põllumajanduse ja spordi teemaline õhtu, sekka efektiivistamise ja optimeerimise õpetusi.
Nad muidugi eelistaksid laulda ainult spordist, aga kuna on folk bänd, siis peab põllumajandusest ka laulma. Õhtu jooksul tuli lavalt igasuguseid põnevaid tarkuseteri. Näiteks kuidas 38st bändiliikmest 2 teha või mis asi on luuper ja kuidas ning millal seda kasutada. Vaatad neid ontlikke härrasid laval, kuulad nende loodud kaasahaaravat rütmi ja siis korraga ontlikkus kaob ja lava on vallutanud täiega rokkivad tüübid. Marko Veisson tekitas kontserdi vältel mitu korda vau efekti, kui publiku vahele jalutama läks ja kui lava peal kargas nagu noor sälg 😊
Ja seekord märkasin isegi nende signatuuri, mida nad poognaga iga loo lõpus teevad – nagu Harry Potterid vibutavad siuh-säuhh oma võlukeppidega😉
Pausi ajal kasutasime võimalust söögi-joogiga end varustada, valikuid selleks oli piisavalt nagu ikka. Ülevalt mäekünkalt jälgisime kuidas lõke süüdati ja rahvas sebis lastega ja lasteta ringi. Töökaaslane vaatas seda kõike ja teatas, et siia oleks võinud isegi lapsed kaasa võtta täitsa vabalt! Täiesti õige tähelepanek – Kalju-lavale on absoluutselt ideaalne tulla muusikalist elamust saama koos igas vanuses lastega!
Õnneloosiga sel korral ei vedanud, aga pole hullu, küll veab millegi muuga 😊
Teises vaatuses läks kontsert eriti käima. Kontrast esinejate viksi ja viisaka välisilme, sisemise keevaverelisuse vahel vürtsitatuna muheda huumoriga loobki selle fiilingu, mille peale pärast WOW mõtled ja ütled. Kaera-Jaani looga kaasas käinud rahvatarkus (pole ilus oma rikkusega teiste ees hoobelda) ja õpetus kuidas kurvalt tantsida haarasid publiku nii kaasa, et vaata ja imesta 😊 Isegi mu enda laps suutis üllatada kui püsti kargas ja lava ette jooksis labajalavalsiga ühinema!
See teisipäeva õhtu läks sajaga korda. Sai muusikaelamuse, nalja ja naeru, värsket metsaõhku, töökaaslastega suhteid arendada, kõige lõpuks tütar veel kuulsustega pildile ning plaadile autogrammi! Mis sa hing veel oskad tahta?!
Autor: Virge Millert