
Vihm ei sega ja muusika puudutab hinge
Kontserdipaik asub looduskaunis männimetsas, kus õhk on paks värskest männilõhnast. Maaliline Kalju-Lava on aastatega muutunud üha populaarsemaks sihtkohaks, tõmmates publikut nii lähedalt kui kaugelt. See ei ole lihtsalt kontserdipaik – see on elamus, mida tullakse kogema. Ja täna oleme me kõik tulnud kogema Dagöt.
Kuigi kontserdi alguseks on märgitud kell 19.30, jõuan kohale juba tund varem. Ja nagu oligi arvata, ma ei ole kaugeltki esimene. Metsatee äärde on pargitud pikk autoderivi, vihmakeepides inimesed kulgevad sihikindlalt kontserdipaiga suunas. Vihma kallab, aga tänavune suvi on meid juba karastanud – see pole enam uudis ega takistus. Tõeline suvekontserdi veteran teab, et kaasa tuleb võtta terve arsenal: vihmakeep, vihmavari, kummikud, päikeseprillid ja päikesekreem. Täna jäävad need viimased küll taskusse.
Vaatamata vihmale on Kalju-Lava ümber juba mõnus sumin. Inimesed seisavad järjekorras – mitte ainult kontserdi, vaid ka kohvikute pärast, mida on tervelt viis! Ja mitte lihtsalt kohvikud, vaid tõelised maitseelamuste oaasid: magusad koogid, suhkruvatt, soojad toekamad kõhutäied ja suupisted. Igaüks leiab midagi oma maitsele, olgu ta gurmaan või lihtsalt näljane rändur. Kalju-Lava toiduvalik on rikkalik ja kvaliteetne – ja olgem ausad, vihmasel päeval teeb üks soe kõhutäis imet.
Hetk enne kontserdi algust astub lavale Kristina – Kalju-Lava peretütar. Tema soe ja siiras tervitus loob koheselt koduse tunde. Ta tervitab publikut justkui vanu sõpru ning palub kätel tõusta neil, kes Kalju-Lava külastavad mitmendat korda ja esimest korda. Viimasele käsi kerkib, ent veelgi rohkem on neid, kes on siin juba varem käinud – mis ainult kinnitab fakti: Kalju-Lava on armastatud ja külastatud kontserdipaik ja on saanud kohaks, kuhu tullakse ikka ja jälle tagasi.
Ja siis…astub lavale Dagö. Soojalt, muhedalt, omas mahlas. Veel enne, kui kõlavad esimesed akordid, liigub rahvas juba lava ette. Vihm jääb tahaplaanile – muusika võtab võimust. Tõelised fännid ei pelga vihma –see on lihtsalt osa kogemusest. Ja, keda see vihm ikka segab, eks. Tõelisi fänne ei oleks heidutanud ka hiidrahe. Kõlavad vanad head hitid, mille sõnu publik teab peast. Rahva armastust bändile kinnitavad iga loo järel kõlavad joovastavad hüüded ja aplausid. Lauri Saatpalu jutustab vahepaladena lugusid Lusitaania teetigudest ja vihmast – ikka läbi talle omase huumoriprisma. Bändi omavaheline sünergia on tajutav ja nakkav. See ei ole lihtsalt kontsert – see on jagatud kogemus.
Vaheaeg…
Vaheajal süüdatakse traditsiooniline Kalju-Lava lõke, mis on saanud lahutamatuks osaks igast siin peetud kontserdist. Inimesed kogunevad selle ümber – jutustavad, jagavad muljeid või kohtuvad vanade tuttavatega, kellega elu on taas just siia kokku toonud. Kalju-Lava on justkui suur sõprade ja tuttavate kohtumispaik, kus alati leidub keegi, kellega juttu jätkub tundideks.
Peale meeleolukat õnneloosi naaseb lavale Dagö. Tundub, et vihm on unustatud – või muutunud isegi omamoodi romantiliseks taustaks. Publiku emotsioon on veelgi kõrgemal, lavale lähemale on kogunenud veel rohkem inimesi. Muuhulgas kõlavad “Muusik”, “Joonistatud mees”, “Tantsi mu poole” – rahvas laulab kaasa, justkui oleks igaüks neist ise osa bändist. Sõnad ei unune, meloodiad on tuttavad – see on ühine hingamine. Kontsert kulmineerub, kuid rahvas ei taha veel lahkuda. Aplausid, hõiked, naer ja rõõm – kõik see toob Dagö tagasi lavale. Kui kõlab „Pulmad“, tõusevad rahva seast heldimusohked, nagu oleks just seda hetke kogu õhtu oodatud.
Pärast korduvaid huilgeid, aplause ja emotsioone on kontsert selleks korraks lõppenud. Rahvas hakkab vaikselt lahkuma – jala, autoga, vihmakeepides ja läbimärjalt, ent õnnelikult. Igaühel on midagi hinge jäänud – mõni rida, mõni akord, mõni emotsioon. Ja see ongi kontserdi võlu. Sel hetkel ei loe enam, kas sajab vihma või paistab päike või, mida toob homne– oluline on see, mis jääb südamesse.
Aitäh, Dagö, hingekosutavate emotsioonide eest! Aitäh, Kalju-Lava, et olete loonud paiga, kus ikka ja jälle kokku saada! Siin kohtuvad muusika, loodus ja inimesed – ja sellest sünnibki midagi erakordset.
Autor: Katrin J.