„Laula, tantsi, nõnda kui suudad. Otsi partner, tõmba ta kaasa“

Pean tunnistama, et olen mitmeid kordi soovinud Kalju-lavale jõuda, see on mind kuidagi kutsunud. Aga seoses pulmakorraldustööga on see jäänud teostamata 😉 Sel aastal jäi silma retrojaanituli ning ansambel Regatt… ja kuupäev täiesti vaba, puhkus samuti algamas. No tuli minna J Riided muidugi retrostiili jäljendades, samuti soeng, ehted jm sinna juurde kuuluv. Oleks kunagi teadnud, et see tänasel päeval nii IN on, poleks ühtegi ema kleiti või isa kinga minema visanud, vist 😉

Kalju-lavale jõudes sattusime mõnusale metsa-alale, parkimine ülilihtne ja lähedal ka – ma olin juba nö müüdud – täpselt õige koht, kus autost väljudes saab hingata. Teadsin ette, et levi võib olla puudulik, mistõttu olin piletitest telefonis pildid teinud ning sissepääs läks sujuvalt, kui välja arvata fakt, et me ei võtnud käepaelasid 😀 ja tuhisesime kohe lava äärde bändi kuulama (meile muidugi anti peo jooksul märku, et meil pole õigeid linte ümber käe… Õnneks lahenes kõik meeldivalt ja olime üsna kiiresti õigesti märgistatud).

Ja bänd… loomulikult ülivõrdes suurepärane – lihtsalt nii mõnusad, muhedad, hästi tantsivad, stiilsete saabaste, ajastutruude soengutega ägedad muusikud. Helikvaliteet oli kuidagi eriti meeldiv, ei jätnud seda ka helitehnikule mainimata, sest meil ei ole „head sõnad kõik loetud“.  Ebaeestlaslikult tantsis rahvas juba esimesest setis kaasahaaratult ning jäi mulje, et siia on kokku kogunenud ainult kõige positiivsem rahvas – kuni peo lõpuni jäi külastajatest väga intelligentne ja naerusuine mulje. Kuni peo lõpuni tantsis rohkem inimesi kui istus – see oli nii äge, päriselt! Olime ise nädalaga 3 üritust korraldanud ja jalad üsna ümmargused, kuid hüppama lihtsalt pidi J

Bändisettide vahepeal oli palju võimalik jalutada ning vanu tööriistu ning masinaid uudistada – sain isegi pesu pesunöörile kuivama panna 😀 Ja pildistati tõepoolest iga nurga peal – kes kelgul, kes heinapakkide najal, kes bändi ees. Riietus oli ju enamusel selline, mida ei saanud jäädvustamata jätta. Kohal olid kolhoosti töötajad, tantsutüdrukud ja võimlejad, retro-prantslased, Kalevi fännid, neoonis tüdrukud ja palju teisi 80ndatest, 90ndatest tuttavaid tegelasi. Ruumi oli mõnusalt kogu rahvale. Ja kui mõtled, et kas peole minna lastega või ilma, siis Kalju-lavale võid julgelt lapsed kaasa võtta – nad on nagunii terve aja laste mänguväljakul batuudil või suhkruvatti söömas – peo lõpus võtad lihtsalt kaasa 😉 Ja, muide, järjekordi praktiliselt ei ole… Šašlõki sai kätte minutiga ning maitses see traditsiooniliselt hästi – küpsetatud armastusega, kuna oli mahlane ja väga maitsev. Koogi ja kohvipuhvet üllatas – nagu oleksin teatris mitte vabaõhulaval. Isegi Cava oli täiesti olemas, küll aga ei leidunud alkovabat šampust – alati otsin, aga väga vähesed kohad pakuvad… huvitav, miks…

Ja mis jaanipäev see oleks ilma sõnajalaõie otsimiseta – sõnajalgasid on Kalju-lava ümbruses palju 😉

Ja teate, mis mulle väga meeldis – pidu algas nii mõnusal kella-ajal ja sai läbi täpselt sellisel ajal, et jõuab mõnusal ajal koju või veel järgmisele peole, kel soovi…

Mina lahkusin tundega, et oli ülilahe õhtu, mõnus muusika, ägedad inimesed, suurepärane koht, kuhu sooviks juba tagasi minna, et veel muusikat nautida.

Mõned märgusõnad ka – laul „Tantsi ja Laula“ – „tantsurütmis kiirelt võib mööduda aeg“,

õnneloosiga on võimalik võita terve suve pass – WOW.

Ühesõnaga, kui mõtled, kas minna… lihtsalt mine ja naudi ning võta kaasa sõbrad või pere. Usu, kõik tunnevad ennast hästi ja hoitult!

Kohtume Kalju-laval! ReTi haldjad