„Džentelmen on mees, kes oskab akordionit mängida, kuid ei tee seda seltskonnas“

L. Saatpalu NAINE

Dagö tähendab Saksa keeles Hiiumaad. Küll aga seekord ei pidanud selle etno-folkrokiliku maneeriga koosseisu kuulamiseks tunde Heltermaal järjekorras seisma. Piisas väikesest autosõidust Padise mändide alla. Kohale jõudes oli üllatus suur, kuna esimesi pargitud autosid nägin juba päris kaugel tee ääres. Siiski otsustasin, et olen laisk ja proovin lähemale parkimiskoha saada. Polnud probleemi. Magalarajooni stiilis kiirelt külgboks ja vaid mõnikümmend meetrit väravasse vantsimist.

Järjekord värava juures oli põrpivalt pikk ja meenutas rohkem nõukaaegset vorstileti saba, aga nutiseadmete ajastul sündinud piletikontrolörid tulid sellega väga kenasti toime ja ootama pidin vaid mõne minuti. Äge – leekidega – käepael olemas ja sees me olimegi.

Rahvast oli minu jaoks üllatavalt palju. Mitte, et ma peaks bändi kehvaks vaid ma ei osanud arvatagi kui paljudele selline muusika meeltmööda on. Ja publik oli sõna otseses mõttes „seinast – seina“. Seda siis mitte ainuüksi pinkidele mahtumise mõttes vaid ka vanuse, soo ja muude näitajate poolest. Sai selgeks, et Dagö puhul tegu universaal pundiga, kes ei jäta külmaks inimesi läbi põlvkondade. Naljakas on veel ka asjaolu, et mina kui elupõline misantroop, tundsin ennast selles suminas väga hästi. Seal ei teki sul tunnet, et inimesed ei mahu ära või pressitakse karpi nagu Tallinna kilud, vaid kõik leiavad omale sobiva nurgakese kust kontserdit nautida. Tantsuplatsi ääres olid mõned noored lausa katnud põrandalauad fliisidega ja nautisid piknikku – no millest me siin veel räägime.

Traditsiooniks saanud näksid/joogid näppu, õnneloosid lototroni ja istmikud pingile. Kui Tulesäde Kristina oli lennusaatja kombel selgitanud, kus olulisemad asutused nagu baar ja veega kemmerg asuvad, võis pidu alata. Ma ütlen selle kohta pidu, kuna minu silmis kontsert siiski ülerahvastatud areen, kus plasttopsik näpu vahel võõraid higiseid kehasid kokku hõõrutakse ning hiljem kodus bassist tekitatud kõrvade undamist kurdetakse. Kalju laval siiski kultuurne olemine, väikese närimise ja meeldiva muusika saatel – pidu, lihtne ju.

Silmatorkavates punastes Skechersites astuski lavale hr Saatpalu koos oma kollektiiviga. Näha oli, et elektriinseneri pojana oskas ta rahvale pinge peale kruttida. Isegi tõsisematel maameestel hakkas jalg vaikselt kaasa tammuma. Lauluvalik oli tehtud väga hästi ja kuigi algul küll sedasi paistis, siis ei olnud tegu mingi pelgalt „istun vagusi ja kuulan“ üritusega. Juba enne vaheaega oli tantsuplats täis inimesi, kes kepsutasid nii nagu keegi ei vaataks.

Pausi ajal sai ennast traditsioonilise lõkke ääres soojendada, aga see ei tohiks nüüd kellelegi uudisena tulla. Lisaks sai piiluda koduloomi, kellest välja paistsid kindlasti minisead, kes rahva kohale ilmudes häbelikult oma majakesse peitu läksid. Justkui hunt oleks tulnud maja ümber puhuma. Piletiloos läks kah seekord asja ette, kuna proua suutis lunastada endale sellega Puuluubi kontserdipileti.

Pärast loosi jätkus puhanud Dagö ettekannet veel umbes tunnikese jagu. Hoog muidugi meestel raugenud ei olnud ja lajatati ikka korralikult.

Kokkuvõttes ütleksin, et üritus oli hästi orgunnitud ja läbiviimine õnnestus täielikult. Kui oled käinud, siis tead isegi. Kes käinud ei ole, siis ma küll ei tea mida te oodate.. Veel on aega 😉

Kohtume Kalju laval.

Tänan tähelepanu eest.

autor: Vahur Kuldvee