Üks järjekordne suveõhtu taas kord möödas, üks kontsertelamus juures. Puuluup esinemine Kalju-laval oli oma muusikaga ja väga hea huumoriga tikitud vahepaladega (loe: juttudega) kindlasti omal kohal õigel ajal – enne pikka ja halli sügis-talve.
Tuleb tunnistada, et veidi oli mul kontserdile minnes deja vu tunne. Olin juba ju käinud aasta tagasi Kalju-laval Puuluupi kuulamas. Seega ühtpidi oli mul olemas ettekujutus, mis saama hakkab, teistpidi, nii nagu iga päev on kordumatu, on ka iga artisti esinemine kordumatu. Seda enam, et terviku ei moodusta mitte ainult esitatav looming ja sündmuse asukoht, vaid ka ilm, publik, kaaslane, enda meelestatus + palju teisi faktoreid.
Kui eelmisel korral oli olnud Puuluup kontserdile tulek mu mehe poolt tehtud üllatus mulle (startides kodunt ei teadnud ma, kuhu minek…oi, kuidas mulle sellised üllatused meeldivad!), siis sel korral nautisin ōhtut oma teismelise tütrega. Erinevusi varasema kogemusega võrreldes, lisaks sellele, oli aga märksa rohkem.
Jõudsin Kalju-lavale 30 minutit enne ürituse algust ja sai vastu võetud otsus osta esmalt ära õnneloos ning alles siis valida istumiskoht. Miks õnneloos? Nimelt olin suve alguses seadnud endale eesmärgi, võita, olin näinud, kuidas võidetakse mängleva kergusega ühel kontserdil kolm auhinda (5st piletist) ja mu usk, et ükskord ma võidan niikuinii, ei olnud kadunud. Tütrele sai soetatud 2 piletit ja endale samuti 2 – tegemist oli mu senise suurima panusega (4 eurot) lotomängu Kalju laval.
Piletid käekotis ja koht valitud, avastasin minut hiljem, et mu kõrvale istub inimene, keda viimati nägin merel surfates kaheksa aastat tagasi. Eesti on ikka väike ja sellised tuttavatega ootamatud kohtumised lisavad alati sündmusele oma toreda ja meeldejääva seiga. Surfitrennid olid küll me mõlema jaoks tänaseks päevaks minevik, kuid kohtumine viskas hetkeks kenasti vähemasti mind tagasi aastate tagusesse aega. Sel korral siis surfasin oma mälestustes. Pikalt ma ei saanud seda teha, sest kontsert algas ja kogu tähelepanu koondus Puuluubile.
Esitatud lood olid tuttavad eelmisest kontserdist, kuid eranditult kõiki neid oli sellest hoolimata mõnus kuulata. Seda enam, et üllatusi jagus. Üks ootamatustest oli Puuluup liikme Marko Veissoni lavalt lahkumine esinemise ajal. Kel nüüd seda lugedes käis peast läbi mōte, et ka Eesti artistid ikkagi oskavad staaritseda ning on tujukad, siis eksite. Lahkumine oli hoopis seotud publiku sekka tulemisega – korraliku ringiga rahva ümber. Väga meeldis selline lahendus ja vähemasti minu jaoks toimis see lüke 100%.
Väga meeldisid ka Puuluup dialoogid ja nalja viskamised laulupalade vahel. Hea huumoriga võideti mu tähelepanu mängleva kergusega ning ma ei valeta, kui ütlen, et südamest naerdud sai sel õhtul korduvalt. Ja mitte ainult mina, vaid kogu publik.
Oskuslikult saadi ka mitukümmend inimest teisel poolajal lava ette tantsima. Sel korral ise ei läinud, kuigi ka tantsud olid eelmisest aastast tuttavad ja siis sai mehega naerdes neid hingega tantsitud. Tegelikult tahtsin minna küll, aga tütar leidis, et pole päris tema teema ning nii otsustasingi kaasa elada oma kohal püsides. Ka ilm soosis sellist tagasihoidlikumat suhtumist üsna hästi.
Vabaõhus toimuvate üritustele on alati sisse kirjutatud oht saada kraesse ämbriga vihma, tunda tormituuli ja pakast – külmetada, külmetada, külmetada. Seetõttu ei saa jätta mainimata, et hoolimata terve päeva sadanud vihmast, eelmise päeva tugevast tuulest ning ka õhtul kurja kuulutavatest pilvedest, ei tulnud kontserdil ühtki veepiiska taevast alla, oli vaikne ning ka õhusooja piisavalt. Milline vedamine! Kalju-laval paistab olema ilmataadiga enam kui head suhted ja palun, Kalju-lava, hoia neid! Varasemat kehva ilma olid vaid meenutamas veelombid lava ees ja märjad pingid, mis ettenägelike külastajate poolt kaeti juba enne kontserti kodunt kaasa võetud kilede ja/või istumisalustega.
Vedamisest rääkides. Lisaks ilmataadi soosingule, soosis siis lõpuks mind ka fortuuna. Jah, ma võitsin õnneloosiga ja sain 10.08 toimuvale Smilersi kontserdile pileti. Seega, kõik, kes te olete Kalju-laval lotot ostnud ja mitte võitnud, ärge kaotage usku ja andke ikka endale ja õnnele võimalus. Andke ka suvele võimalus ning külastage kontserte Kalju-laval – viimane aeg enne sombust ja pimedat sügist enda akusid laadida.
autor: Kati Siilbek