Olete kunagi üheaegselt tundunud rõõmu ja kurbust, pettumust ning tänutunnet, nostalgiat ja tulevikku vaatamist? Olete märganud, kuidas muusikal on võime meid kanda hetkega ajas tagasi ja samas viia ka välgukiirusel unistuste rada mööda tulevikku? Terminaatori kontserdi õhtu oli üks neist kordadest, mis erinevatel põhjustel äratas minus mitmeid emotsioone ja vastakaid tundeid. Eelkõige aga tundsin tänulikkust – tänulikkust lõppeva ägeda suve eest!
Külastasin sel hooajal 5 Kalju-lava kontserti. Igaüks neist oli omamoodi meeldejääv ja eriline – mälestus, mille võtan kaasa ja mis jääb minuga ka siis, kui Kalju-lava lavalaudadel on vaikus, puudelt langevad lehed, väljas puhub kõle tuul ja on pime. Üks asju, millesse ma meeletult usun ja mida korrutan kohati kui papagoi kõigile, kes viitsivad kuulata, on see, et elamused on need, mis me elu rikastavad ning mälestused elamustest/kogemused on need, mis annavad elule värvi – ühised hetked lähendavad ja liidavad.
Nüüd aga selle aasta Kalju-lava viimasest kontserdist. Ei kõla kindlasti uhkustamise asjana, aga olgu öeldud, et saabudes sündmuspaika alles pärast esimest poolaega (vaheajal), võin teha endale linnukese uue kogemuse kastikesse – ametlikult viimane saabuja kontserdile. Aususe huvides olgu ka kohe öeldud, et seda kohta (ja seega ka „viimase saabuja“ tiitlit) jaga(si)n oma mehega. Noh…arvestades, et moodsatel aegadel jagatakse isegi olümpiamängudel esimest kohta, siis võin ma südame rahuga jagada ka viimast.
Põhjus, miks me kontserdile nii hilja jõudsime, oli ilm. Kui seni olid kõik Kalju-lava kontserdid mul õnnestunud käia tõeliselt ilusa ilmaga, siis Terminaatori esinemise algusajal kallas vihma vaata, et sama uhkelt kui laulupeo ajal. Juba kodunt startimise lükkasime planeeritust märgatavalt hilisemale ajale, kaaludes, kas üldse sellise vihmaga minna. Soov aga Terminaatorit kuulata oli suur. Nii me siis mingi hetk Kalju-lava suunas kimasime ja tundus, et vihmapilv koos meiega. Kohale jõudes langetasime otsuse, et las suurem „sata-sata“ olla ära ja istume veidi autos. Üsna tobe küll, Terminaator esinemas 200 m eemal, meil piletid taskus ja lihtsalt passime. Õnneks lõputult see ei kestnud ja nii me hopsti Kalju-lava piletikontrollis järsku olimegi. Ei saaks öelda, et meid enam oodata osati. Piletikontroll küll sai kohe tehtud, aga hilise kellaaja tõttu, olid käepaelad väravast juba oma teed läinud. Neid mindi meile nüüd otsima. Otsiti, mis otsiti, aga õhtul kodus avastasin, et olime saanud endale hoopis Ewert and The Two Dragons kontserdi käepaelad. Haha, nii et käepaelte kollektsioonis mul nüüd väike vimka sees.
Terminaatorit oli vaatama-kuualama tulnud väga palju rahvast. Viimane pole muidugi mingi üllatus, isegi halvast ilmast hoolimata. Tegemist on ansambliga, mis on tõeliselt hea ja on olnud seda läbi aegade. Kuna rokkmuusika on mu lemmik muusikastiil, siis muusika mõttes oli Terminaatori kontsert kindlasti minu selle suve lemmikkontsert. Ja ehkki just vihm oli olnud see, mis pani mind nii hilja saabuma, siis tegelikult kohal olles, andis vihm koos augustikuu õhtu hämarusega omamoodi väga erilise fiilingu. Mõnusa atmosfääri „taga“ oli kindlasti ka Kalju-lava ise, energiat täis publik ja muidugi Jaagup Kreem, kes esitas koos bändiga hitt hiti järel, osates rahva tõeliselt kaasa elama panna. Aitäh, Terminaator, selle elamuse eest! Ja muidugi, aitäh, Kalju-lava, selle kontserdi ja kogu selle hooaja eest! Eraldi tahaksin tänada ka Kristinat, kes on kui Kalju-lava esindusnägu ja hing, olles lisaks kontsertide eelnevatele ja järgnevatele toimetamistele, sündmustel alati armsalt laval kohal tervitussõnu ütlemas ja loose läbi viimas, muutes nii kogu õhkkonna eriti koduseks ja soojaks.
autor: Kati Siilbek