Nii uskumatu, kui see ka pole, siis ei ole Kalju-lava alati olemas olnud. Tegelikult valmis lava alles 2012 aastal ja enne seda ei olnud antud kohapeal muud kui järsk kallas ja metsmaasikapuhmad.

Vajadust lava olemasoluks otseselt ei olnud. Keegi meie perest ei ole laulja ega eriline artist. Lähim kokkupuude muusikaga oli meie kuulus naabrimees Kalju Terasmaa ja tema musikaalne perekond. Milleks siis meil lava vaja peaks olema? Kallaste talu perenaine Ülle ei tahtnud sellest kuidagi aru saada, kuid peremees Kalmer sellest kõigest ennast mõjutada ei lasknud ja asus meile päris oma laululava rajama.

Kalmer ja Ülle olid sel hetkel äsja külastanud Vahemereäärseid riike, kus näinud vägevaid amfiteatreid. Kalmer sai sellest omajagu indu ja kavandas lava sarnaselt seal nähtule. Kreeka amfiteatrites on üldiselt väga hea akustika, need on ehitatud mäenõlvale, mis tagab hea nähtavuse kõigile. Nii sai mõõtmeid oma 10 korda vähendatud ja materjalina kasutatud kivi asemel kohapeal leiduvat puitu. 2012 aasta maiks tegime plaane laulupäevaks ja selleks ajaks pidi lava igal juhul valmis saama.

Kevadel läks üsna kiireks, kuid lava valmis valitud ajaks ja avaüritus sai toimuma. Sel üritusel toimus ka arutelu ja lava nimede välja pakkumine. Kujuneski siis nii, et Kalju Terasmaa nimelisest laululavast sai Kalju-lava.

Logo kujundas pere vanim tütar Regina. Kalju-lava logo on rõõmsavärviline, andes edasi loodust, lava kõrval looklevat Kloostri jõge ning kujult peegeldab logo lava ennast. Logo kihid näitavad võimaluste mitmekesisust ja lootust, et pakume kõigile midagi südamelähedast.
(2018 aastast on laval uus logo ja nägu). 

2012 aastaks oli lava valmis, kuid mis saab edasi? Ürituste korraldamise kogemused puudusid. Küll olime aastaid Turismitalus asju korraldanud ja seega ei saa päris öelda, et kogemused oleksid sootuks puudunud, kui piletimüügiga üritusi ei olnud meist keegi varem korraldanud. Sellel hetkel olid kõigil omad tegemised ja tööd olemas, leppisime kokku, et asjaga hakkab rohkem tegelema Kristina.

„Pidin 0 alustama. Senini olin küll tegelenud turismitalu poolel ürituste korraldamise ja pakkumistega, kuid suures pildis ei olnud mul aimugi kust alustada. Milline saab olema meie koht ja pakutav teenus? Kust leida kontakte ja missugustele detailidele üldse mõtlema peab. Kõik oli väga uus ja üsna segane. Ma ei olnud ülimäära õnnelik, kuna sellel hetkel olid minu plaanid hoopis teised ja pidin oma tegemiste kõrvalt aega leidma veel üheks asjaks.

Õnneks polnud algus tegelikult üldse nii hull, kuna asjade organiseerimine oli küll minu õlul, kuid minu selja taga oli pere ja sõpruskond, kes aitasid minu ideed teoks teha ja meie kodused kontserdid kasvasid ja võtsid üha enam oma nägu.

Hakkasime rohkem käima erinevatel üritustel ja analüüsima, mis meile ei meeldi ja mida saaksime teha paremini. Toidu osas ei olnud väga keeruline, sest kuskil ei pakutud päris seda, millega meie talus harjunud olime. Muusikalise kogemuse osas püüdsime aga kutsuda esinema selliseid esinejaid, keda ka ise hea meelega kuulasime ja meie põhimõte oli algusest peale, et isegi kui mitte keegi kontserdile ei tule, saaksime ise sõpradega ühe toreda õhtupooliku veeta.

Nii see Kalju-lava oma näo sai ja oma koha meie elus leidis. Ühel hetkel oli arendamisele ja ürituste planeerimisele kuluv aeg muutunud juba omaette tööks ja hetkel tegelengi põhiosa oma ajast just Kalju-lavaga.“